Tehnoloogia kui muutuste kujundaja

8. ülesandele “Vali enda ja õpingukaaslaste poolt kogutud õpistsenaariumite hulgas üks kõige innovaatilisem õpistsenaarium ja arutle, mida oleks vaja koolis muuta, et seda juurutada” aitab vastuse leida 8. teema pealkiri: Tehnoloogia kui muutuste kujundaja – st hariduses tuleb juurutada uued tehnoloogiad, mis aitavad muuta õpetamist ja õppimist. Samuti leiab vastuse, mida oleks tarvis muuta Eesti hariduses, dokumendist “Eesti hariduse viis väljakutset”, mida illustreerib allpoololev skeem (mille tähendus on mainitud dokumendis ka üksikasjalikult lahti seletatud):

Eesti hariduse viis väljakutset. Eesti haridusstrateegia 2012 - 2020 projekt.

Eesti hariduse viis väljakutset. Eesti haridusstrateegia 2012 – 2020 projekt.

Miks on tarvis midagi üldse muuta? “Mitmed uuringud (PISA 2006, 2009 jt) näitavad Eesti õpilaste head teadmiste taset, aga ka tagasihoidlikku loovust, ettevõtlikkust, probleemilahendamisoskust. Samas just neid omadusi ootab tänapäeva ühiskond ja majandus. Siin peitub suur väljakutse Eesti haridusele – lisaks heale ülesütlemise ja reeglijärgimise oskusele vajab Eesti noor põlvkond üha rohkem sotsiaalseid võimekusi: oskust ennast väljendada, juhtida ja kehtestada; loovalt ja kriitiliselt mõelda; olla eestvedaja ja võtta riske; väärtustada mitmekesisust ja koostööd; tulla toime määramatuse ja ebaõnnestumistega.” See, mida loeme meediast (Pisa head tulemused, kuid koolirõõmu puudumine), seda kogeme õpetajatena koolis iga päev – enamus õpilastest (eriti nördimapanev on, et ka heade õpitulemustega õpilastest), väljendavad igal sammul, et kooliskäimine on mõttetu, igav. Nad küsivad – milleks mulle see kõik? Ja ma mõistan neid seejuures. Hetkel (enamustes koolitundides) õpitakse faktipõhiselt, ainsaks motiveerijaks on saadav hinne (seda ka mitte alati). Olen täiesti nõus, et “väljakutsele vastamine tähendab suurt nihet nii õpikäsitluses kui ka suhtumises kooli ja õpetamisse – õppeasutus pole pelgalt tarkuste omandamise paik, vaid esmajoones keskkond, mis kujundab noort isiksust ja tema võimekust avatud maailmas hakkama saada”.

Kõige innovaatilisemat õpistsenaariumit välja valida on raske. Pigem kaldun arvama, et kõik, senistes kursuse teemades käsitletud lähenemised on osa innovaatilisest õpikäsitlusest – nad täiendavad üksteist, moodustades lõppkokkuvõttes ühtse terviku ja üht teisele ei saagi eelistada. Et teada saada, on tarvis trillida, harjutada, isiklikult kogedes õppida läbi tegevuse (sest teadmine ja tegemine kuuluvad ühte), uurida ja avastada, probleeme lahendada, õppida interkatsioonis, kollektiivis, õpikogukondades-, võrgustikes, läbi ühistegevuste, üksteise kogemustest/teadmistest, üksteise toetamisest, tagasisidest. Mulle endale meeldib, kuidas ise praegu õpin – see on minu jaoks innovatsioon, uus viis õppida. Lihtne näide tuginedes teooriale, et õppimine on tagasivaatava olemusega – antud ülesandele vastamine suunas mind kõiki juba reflekteeritud teemasid uuesti üle vaatama, eelnev ülesanne viis mind tagasi kaaskursuslaste varasemate postituste juurde (kust üllatusena leidsin taaskord midagi uut enda jaoks) – ma vaatan tagasi, et mida ma siis uut õppisin. “Õppimine on teadlik areng. … Eelkõige on vaja õppida õppima” (Pata).

Kui konkreetselt välja tuua kõige innovaatilisem lähenemine, siis on selleks vastastikusel koostööl põhinev kollektiivne tegutsemine ehk konnektivistlik õpikäsitlus.  Stsenaariumiks siin on “pööratud klassiruum” ja sellel põhinevad avatud masskursused ehk MOOCid (mida puudutasid Jaanika, Teet, Erki ja mina ise 4. ülesande postituses). Miks? Vastuseks tsiteerin Jaanika postitust: “kursusel osalemise protsess on tunduvalt olulisem sellest, mida osalised kursuse sisust õpivad. Kursuse mõte on pigem õppija on ümbritsemine selle valdkonna praktikutega.” Oluline on konnektiivne õpikeskkond – personaalse õpivõrgustiku kujundamine, mis toimiks ka peale kursuse lõppu. Õppija teeb samu asju, mis praktikud, ning niiviisi võtab omaks nende teguviisid ja väärtused. Erki kirjutab, et Mooc’id võimaldavad täita igaühe iseendale seatud eesmärke. Lisaks: “

  • Teadmised luuakse koostöös teiste osalejate mõtete ja arvamustega.
  • Õppimisprotsess on väärtuslikum kui materjali sisu.
  • Kinnistamiseks ja teadmiste edasiarendamiseks tuleb õppida pidevalt.
  • Õppimisprotsess võib toimuda kõikjal, kus netiühendus.
  • Õppejõud lubab õppijatel anda sisendi kursusele.
  • Igaüks saab aine läbida omas tempos ning ilma mingite piiranguteta.
  • Õppetöö käigus on kõige aktiivsemaks kohaks foorum.
  • Võrgustiku loomine olulisem kui aine sisu tuupimine.
  • Omale sobilike kursustega võin teha oma personaalse õppekeskkonna.
  • Mida aktiivsem olen, seda rohkem saan kasu.

Väärtustan ennastjuhtiva õppija teooriat ja elukestvat õpet, õppijate vaheliste teadmiste sünergia ja resonantsi teket – just MOOCid loovad selleks head võimalused. MOOC’ide toimimist iseloomustavad ka loengumaterjalides loetletud innovatsiooni liigid: tooteinnovatsioon (õppimiseks on võimalik kasutada erinevaid nutivahendeid, mis on olemas enamusel õppuritest, piisab neti olemasolust), teenuse innovatsioon (kursustesse on integreeritud foorumid, õppematerjalid on loodud rakendustega, mida saab kasutada mobiilselt), protsessi innovatsioon (uus õpikäsitlus – õpin millal, kus ja mida tahan). MOOC’id on uue generatsiooni toode, mis haakuvad olemasolevate tehnoloogiatega, on lihtsad kasutada (osaleda), saab vabalt järele proovida ja testida.

Kas MOOC’i kasutada koolis, uuendusliku lähenemisena, on raske. Toimiks see kõige varem ehk III kooliastmes. Kuid “ümberpööratud klassiruumi” (millele MOOC’id on üles ehitatud) meetodit on võimalik rakendada juba päris varasest kooliastmest, oskusliku õpetjapoolse lähenemise, juhendamise ja sobilike õppematerjalide olemasolu korral.

Advertisements

3 thoughts on “Tehnoloogia kui muutuste kujundaja

  1. Seega tuleb lapsi maast-madalast harjutada meeskonna tööle. See omaette nokitsemine ja individuaalsus teeb väikese kodaniku õnnetuks. Koostöös jagamine ning millegi uue loomine pole pelgalt ühe projekti teostamine, vaid aitab luua tulevikku silmas pidades väärtuslikku võrgustikku.

    Meeldib

  2. Mul tekkis kontakttunnis osalemise olulisuse näitega seos RSS-ist, kus kontakttund on nagu uudiste peavool, mis on ümbritsetud eriala ekspertide ja huvilistega, ning hiljem e-õpe ja reflektsioon on vaid täiendus, uue lisamine jne…Tegelikult on ka klassis näha, kuidas ideed levivad mitte ainult sõnade vaid ka lihtsalt õhu kaudu….ehk liblika tiivalöök Ameerikas muudab maailma teiselpool maakera.

    Meeldib

Vasta tiinatreibold-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s