Personaalsed õpikeskkonnad

  1. Kuidas mina mõistan personaalse õpikeskkonna kontseptsiooni ning mis on minu jaoks personaalne õpikeskkond?
  2. Kuidas ma tajun oma personaalset õpikeskkonda oma magistriõpingute raames? Kas see on teistsugune võrreldes minu varasemate õpingutega?
  3. Millistest osadest koosneb minu magistriõpingute personaalne õpikeskkond? Kuidas need osad on omavahel seotud? Milliseid vahendeid (inimesed, raamatud, spetsiaalsed programmid jne.) see sisaldab? Miks on minu keskkond just selline?

Kuidas ma mõistan personaalse õpikeskkonna kontseptsiooni?

ÕPIKESKKOND ASUB IGAL POOL, SEST INIMENE ÕPIB PIDEVALT IGAS SITUATSOONIS TEADLIKULT JA ALATEADLIKULT.

Mida me mõistame personaalse õpikeskkonna all ning milline see personaalne õpikeskkond välja näeb, sõltub ikkagi sellest, millisena iga õppija oma keskkonda tajub erinevatel ajahetkedel ja erinevate õpiprojektide raames, sest juba sõna personaalne viitab sellele, et siinkohal on õppija keskne figuur, kes otsustab ja vastutab. (T. Väljataga 7.10.2014)
Ajaloole tagasi vaadates võib väita, et õpikeskkond on alati toetanud õppija arengut ja loonud võimalused õppimiseks. Küll 100 aastat tagasi oli õpikeskkonnaks rohkem argielu ise. Harvadel juhtudel oli selleks koolitare ja õpetaja. Tänapäevase õpikeskkonna moodustavad lisaks reaalsele igapäevasele võimalusterohkele füüsilisele keskkonnale (ruumid, inimesed) ka virtuaalne keskkond, mis kaasaegse kontseptsiooni kohaselt on seotud tehnoloogia arengu, web2.0 ja e-õppe 2.0 põhimõtetega.
Kirjeldamaks oma õpikeskkonda seoses alanud magistriõpingutega, toon sissejuhatuseks K. Tammetsi ja T. Väljataga artiklis märgitu: eduka õppimise aluseks on õppijate ootuste ja õpikeskkonna tajumise võimalikult suur ühtivus. Ootasin, et avatud ülikooli õppevorm võimaldab mul suurel määral iseseisvalt õppida. Ootasin, et kogen uusi innovaatilisi õppimisvõimalusi. Tänaseks juba tajun, mil määral pidevalt täienev õpikeskkond minu ootusi toetab, nendega ühtib.  Tajun selgelt, et õpikeskkond täna minu jaoks ei ole pelgalt tarkvara lahendus, vaid uus lähenemine tehnoloogia kasutamisel, metoodika e-õppes. Seni saadud teadmised on mind motiveerinud, pakkunud õpitegevuseks vajalikke ja mitmekülgseid võimalusi ja toetanud püstitatud eesmärkide realiseerimist, loonud kursusekaaslastega ühtekuuluvustunde läbi suhtlemise ja kogemuste vahetamise. On tekkinud nn võrgustik, hajutatud maastik, kus omavahelised seosed on tajutavad. Püüdes visualiseerida oma praegust magistriõpingutega seotud õpikeskkonda, siis on see nagu “kellavärk”, kus üks hammasratas, kui süsteemi üksik osa, annab hoo järgmisele ja lõpptulemusena on see ühtne, koos toimiv “mehhanism”.
Võrreldes senisega erineb praegune õpikeskkond vägagi. Õpin uuel ajastul uut moodi – st. ma olen õppija, kes loob oma identiteedi avaldades oma mõtteid ja töid lisaks informatsiooni tarbimisele. Olen siirdunud õppimise kui “anuma täitmise” juurest, õppimise kui osalemise ja loomiseni. Ühes oma varasemas postituses märkisin, et õpingute alguses oli “infouputus” paljude veebikeskkondade ja uute terminite näol. Kuid nüüdseks tean, et “proovides ja testides erinevaid vahendeid, saan rohkem selgust oma mõtlemisprotsessist, eelistustest, puuduolevatest teadmistest teatud valdkonnas ning arusaamisvõimest” (K. Tammets, T. Väljataga). Pean isiklikuks väljakutseks jõudmist pädevuseni, kus oman oskust ennast ja oma õpiprotsessi juhtida, tulla toime esialgu siiski veel isiklikult struktureerimata olukorraga ja seda tulevikus efektiivselt rakendada. Olen nõus, et gümnaasiumi õpilane ja ülikooli tudeng on teadlikum õpiprotsessi juht kui põhikooli õpilane. Kuid kui “kassipojal nina piima sisse ei torgata”, siis jääb tal eluks vajalik kogemus saamata. Põhikooli õpilasele on asendamatu tugi ses protsessis õpetaja – tema näitab kätte suuna, juhendab, demonstreerib võimalusi oma kogemustele ja teadmistele toetudes.
Minu arusaam personaalsest õpikeskkonnast ühtib väitega, et õppimine, töötamine ja vabaaja tegevused ei pruugi enam olla väga selgelt eraldatud: ma õpin enda jaoks uues ja põnevas, senisest erinevas õpikeskkonnas; omandan uusi ja põnevaid teadmisi, luues ja täiendades samaaegselt enda personaalset õpikeskonda; rakendan saadud teadmisi ja oskusi igapäevatöös õpetaja ja haridustehnoloogina, ning oma vaba aja sisustan suures osas uute teadmiste otsinguil sotsiaalmeedias, et õppida.
Minu personaalne õpikeskkond (2014)

Minu personaalne õpikeskkond (2014)

Kasutatud kirjandus:

Leikop, M. (2012, 31.01) Tulevikuõppimist iseloomustab personaalne õpikeskkond ja e-õpik. Loetud aadressil http://koolielu.ee/info/readnews/157046/tulevikuoppimist-iseloomustab-personaalne-opikeskkond-ja-e-opik

Pata, K., Laanpere, M. (Eds.) (2009). Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat. (ptk 1.7) Loetud aadressil https://www.scribd.com/doc/13822390/Tiigriraamat

T. Väljataga & K. Tammets. Personaalsed õpikeskkonnad. Loetud aadressil http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/2641/Personaalsed%20%C3%B5pikeskkonnad%20-%20materjalid.pdf