Sissejuhatus teadmusjuhtimisse

Teadmusjuhtimise mõistet on ajas defineeritud erinevalt. Kalduti sageli isegi spekuleerima, et teadmusjuhtimine on ärikonsultantide idee värskendada oma tähtsuse kaotanud ärikontseptsioone ning see pole muud, kui infojuhtimise mõiste asendamine teadmusjuhtimisega (Virkus). Prusak aga eirab mainitud äärmuslikke lähenemisi, rõhutades, et teadmised ja teadmus on organisatsiooni olulisim, mida kasutatakse organisatsiooni efektiivsuse ja konkurentsivõime tagamiseks.

Ameerika tuntud juhtimisteoreetik Thomas A. Stewart keskendus intellektuaalsele kapitalile ja selle võimele tõsta firmade turuefektiivsust. Jaapani majandusteadlased I. Nonaka ja H. Takeuchi defineerivad teadmusjuhtimist kui organisatsiooni strateegiat, mis võimaldab luua tingimused teadmuse tõhusaks loomiseks, jagamiseks ja rakendamiseks organisatsioonis. Teadmistepõhise organisatsiooni peamine eesmärk on pidev innovatsioon, mis võimaldab organisatsioonil püsida ja vastata väljakutsetele.

Teadmusjuhtimine on teadlik ja eesmärgipärane lähenemine organisatsiooni teadmusele.

Teadmusjuhtimise eesmärk on leida vahendeid, meetodeid, mehhanisme, tehnoloogiaid, strateegiaid ja poliitikaid, et muuta töötaja personaalsed teadmised, kogemused ja teadmus organisatsiooni teadmuseks ehk kollektiivseks teadmuseks ning luua tingimused uue teadmuse loomiseks tagamaks organisatsiooni produktiivsus ja konkurentsivõime teadmispõhises ühiskonnas (Virkus). 

Seejuures märgib ära Nickols, et oluline on miinimumini viia organisatsioonilise mälu kadu, välja selgitada, kes mida hästi teeb ja miks. Sedasi toimides luuakse organisatsioonile vajalik teadmus.

Teadmusjuhtimise protsessid ja süsteemid:Teadmusloome protsessid

Teadmusjuhtimise toimimiseks on vajalik teadmusjuhtimise infrastruktuur – organisatsioonikultuur, organisatsiooni struktuur, tehnoloogiline infrastruktuur, üldteadmised ja füüsiline keskkond. Teadmusjuhtimist soodustavad teadmusjuhtimise mehhanismid: õppimine töö käigus, töökohal, jälgimise teel, vastavate töökohtade loomine, organisatsioonistrateegia arendamine. Teadmusjuhtimise tehnoloogiad on tehnoloogilised vahendid, mis toetavad teadmusjuhtimise protsesse ja süsteeme.

Teadmusjuhtimine on seotud organisatsiooni eesmärkidega, inimesi väärtustav, koostööle orienteeritud organisatsioonikultuur, mida toetavad juhtimissüsteem ja organisatsiooni infrastruktuur. Siinkohal pean oluliseks seisukohta, kus kinnitatakse, et väär on pöörata liigset tähelepanu ainult infojuhtimisele (info haldamisele ja juhtimisele), sest oluline on väärtustada inimest, kes on otseselt seotud teadmusega, soodustada seeläbi innovatsiooni ja koostööd, toetada koos õppimist, kogemuste jagamist (Koenig).

Untitled Diagram

Teadmiste hankimise allikad on:

  • parim kogemus ja hea praktika (edukad äriprotsessid, andmebaasid);
  • organisatsiooni mälu (oluliste sündmuste ja otsuste salvestused, illustreerivad materjalid, kogutud kogemuste, edulugude ja ekspertarvamuste kirjeldused);
  • praktikakogukonnad (sama huvivaldkonna esindajad, kes suhtlevad, jagavad ressursse, infot ja kogemusi, arendades end isiklikult ja prfessionaalselt).

Varajatud ehk vaiketeadmus (vaikiv, ilmumata) teadmus ehk tacit knowledge: ma ei tea seda, mida ma tean (on isiklik, personaalne teadmus, mida ei saa tihtipeale sõnades väljendada).

Väljendatud teadmus ehk explicit knowledgeon võimalik üksteisele edastada, väljendatav sõnades.

Implitsiidne teadmus ehk implicit knowledge: informatsioon ja teadmised, mis on eksisteerinud varjatud kujul mittemateriaalsel kujul, kuid mida on võimalik teha väljendatuks ehk materiaalseks.

Teadmusjuhtimise arenguetapid ja tunnused

Teadmusjuhtimine on eksisteerinud juba pikka aega teadmiste jagamisena koosolekutel, seminaridel, töötubades jm. Koening ja Srikantaiah eristavad kolme teadmusjuhtimise arenguetappi:

  1. Parim kogemus. Info ja kommunikatsioonitehnoloogia ja infosüsteemide areng 1990-ndatel, mil esmakordselt teadvustati, et oluline on organisatsioonisiseselt teadmiste jagamise  soodustamine tehnoloogia abil – parim kogemus ja praktikad, õppetunnid ja nende analüüs.
  2. Õppiv organisatsioon, varjatud teadmised, praktikakogukonnad. Inimressursi olulisuse märkamine, koos õppimise kui protsessi rõhutamine, informatsioonilt tähelepanu nihkumine teadmistele, teadmusele, teadmuse allikatele (inimestele, organisatsoonidele, kogukondadele).
  3. Sisuhaldus, metaandmed ja taksonoomiad: kuidas kirjeldada ja organiseerida info sisu, info olemasolu teadvustamine, kättesaadavuse parendamine, info tulemuslikum kasutamine.

Arengute tulemusena on teadmusjuhtimine muutunud oluliseke juhtimisteooriaks ja seda peetakse kriitiliseks edufaktoriks tagamaks edu ja stabiilsust.

Advertisements